Uudised

PÄRIMUSED RAHVATANTSIJAILE Võsul 17.08.2024 22. august Eesti Rahvapärimuse Kool

RÄNDAV PÄRIMUSKOOL
PÄRIMUSED RAHVATANTSIJAILE
17.08.2024 Võsul

PÄRIMUSE ELU – kuigi pikk lugu, on siin vaid pisku….


Pildid galeriis: PÄRIMUSED RAHVATANTSIJAILE_Võsul 17.08.2024

 

Seekordne rännak oli veehõngulisest, vihmamärjasest hommiku-Tartust kohiseva, hingava mereni. Meri on rohkem kui meri, see on sisemaalase igatsus lõputu avaruse, mühina, loksumise, meresoolase tuule, silmi mahendava liiva, lindude igatsushõigete järele.

„Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina…“

Inimestest sõltub, mis elu elab pärimus, mis lugu me räägime, kanname, mida edasi anname. Üks lugu võib samaaegselt olla kurb ja rõõmus, pühalik ja lustakas, tuttav, mäletatav või täiesti teadmata.

NAISRÜHMAD

Laulumängud tantsijate sirutuste, painutuste, hüpete, vabatantsudega andsid sedapuhku pärimusele täiesti ummamuudu elu. Laul ja liikumine samaaegselt, saatjaks ühine regilaul kolmest sõsarast, kes igatsevad kokku saada või lugu armsaid rõivaid kandvast rahvast, kes üle tsõõri hõiskavad, et siin om hää, enesega rääkimine rahvamängus Kus kana?, väikeste krutskitega lugu Kes aias?, kus sai liikuda läbi kuuseokaste, männikäbide, hommikuvõimlemine koos Laurentsiusega...

See naisrühmadega koostegemine oli päris tõsine proovilepanek - vahelaulude-tantsude ajal särati käänamise, keerutamise, hüplemise, soolotantsudega, naised oskasid olla ühekorraga prisked ja peenikesed (Haljas hain).

Oli see alles ilus pärimuse elamine!

12 hobuserauda, helgel kõlinal rauamuusika, lood rauast, hobustest, hobuseraudadest, tantsijate jutud endast. Kaasavõetud raamatutesse peitunud pärimus oli naiste hulgas väga populaarne.

 

NOORTERÜHMAD

Noorterühmade juurde tuli pärimus lugude jutustamise hetkel – kuulati, kuidas hingedeajal elati ja oldi, mismoodi saunalood on meil olnud. Ruumis oli äkki täielik vaikus, 22 noort, vanuses 14-19 kuulasid.

Vanaemamängu tegemine kinnitas, et tegemist on ikka väga temperamentsete ja osavate noortega - viis ja rohkem ringi järjestikust hüppamist ei andnud uut memmekest. Aga nalja ja naeru küll. Klõbistamismuusika erinevate etnoloogiliste esemetega ajas rütmid nii sassi, et kuhjad kogunesid kuhugi kellegi ette, ehmatusega saadeti kogu kuhi korraga minema (Kangakudumine). Aastane leivakott tuli koos lugudega mis on olnud noorte jaoks oluline, utoopiamaale siidile rännati üheskoos, seal oli kulda, sularasva ja sinna sai maailma valu eest peitu minna. Aususe mäng oli aga eriliselt liikuva loomuga, kiire ja reaktsiooniderohke.

 

SEGARÜHMAD

Kõikse laulumängu- ja naerulembelisemad olid segarühmad. Küsiks õige palka juured – jah palun (Teenimisemäng), teeks korraliku etenduse - igatahes (Emajõe kaldal), räägiks hääletus keeles – aga muidugi (Mu mütsil on kolm nurka), hüppaks vahepeal jalad ka tugevaks – oo, jaa (Jalad kõvad kui raud!), laseks mustadel härgadel möllata – aga muidugi! (Musta härja jõukatsumine), teeks omavahel asjad klaariks – selge see (Kaelkoogu vedamine). Uskumatu seltskond ja uskumatu intensiivsus kaasategemisel. Neid laulumänge ja tegevusi oli rohkem, see oli vaid pisku näide.

 

PÄRIMUSED PÄEV LÄBI RÕÕMUSTASID, ET NII PALJU SAI LUSTI LÜÜA, ELUS OLLA, INIMESI NÄHA.

Ööpimeduse vihmateel, tagasi sisemaa poole, olid kõrvus meretuul, regilaulud, kahjutunne avarusest, lugudest, päeva eriliseks teinud inimestest.

Kõik sai alguse Eesti Rahvapärimuse Kooli PÄRIMUSPESA liikmest - kullakarvalisest lilleõiest Anlist, täis püüdmatuid erinevaid värve.

 

Aitäh külla kutsumise ja vastuvõtmise eest Anli Aja!

Aitäh imetoredate piltide ja filmilõikude eest Kristi Sipra!

Pildid: Kristi Sipra

"Imeline täht meespere poolt" - pilt Anli Aja

Pildid galeriis: PÄRIMUSED RAHVATANTSIJAILE_Võsul 17.08.2024

 

Seekordne rännak oli veehõngulisest, vihmamärjasest hommiku-Tartust kohiseva, hingava mereni. Meri on rohkem kui meri, see on sisemaalase igatsus lõputu avaruse, mühina, loksumise, meresoolase tuule, silmi mahendava liiva, lindude igatsushõigete järele.

„Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina…“

Inimestest sõltub, mis elu elab pärimus, mis lugu me räägime, kanname, mida edasi anname. Üks lugu võib samaaegselt olla kurb ja rõõmus, pühalik ja lustakas, tuttav, mäletatav või täiesti teadmata.

NAISRÜHMAD


Laulumängud tantsijate sirutuste, painutuste, hüpete, vabatantsudega andsid sedapuhku pärimusele täiesti ummamuudu elu. Laul ja liikumine samaaegselt, saatjaks ühine regilaul kolmest sõsarast, kes igatsevad kokku saada või lugu armsaid rõivaid kandvast rahvast, kes üle tsõõri hõiskavad, et siin om hää, enesega rääkimine rahvamängus Kus kana?, väikeste krutskitega lugu Kes aias?, kus sai liikuda läbi kuuseokaste, männikäbide, hommikuvõimlemine koos Laurentsiusega...

See naisrühmadega koostegemine oli päris tõsine proovilepanek - vahelaulude-tantsude ajal särati käänamise, keerutamise, hüplemise, soolotantsudega, naised oskasid olla ühekorraga prisked ja peenikesed (Haljas hain).

Oli see alles ilus pärimuse elamine!

12 hobuserauda, helgel kõlinal rauamuusika, lood rauast, hobustest, hobuseraudadest, tantsijate jutud endast. Kaasavõetud raamatutesse peitunud pärimus oli naiste hulgas väga populaarne.

 

NOORTERÜHMAD

Noorterühmade juurde tuli pärimus lugude jutustamise hetkel – kuulati, kuidas hingedeajal elati ja oldi, mismoodi saunalood on meil olnud. Ruumis oli äkki täielik vaikus, 22 noort, vanuses 14-19 kuulasid.

Vanaemamängu tegemine kinnitas, et tegemist on ikka väga temperamentsete ja osavate noortega - viis ja rohkem ringi järjestikust hüppamist ei andnud uut memmekest. Aga nalja ja naeru küll. Klõbistamismuusika erinevate etnoloogiliste esemetega ajas rütmid nii sassi, et kuhjad kogunesid kuhugi kellegi ette, ehmatusega saadeti kogu kuhi korraga minema (Kangakudumine). Aastane leivakott tuli koos lugudega mis on olnud noorte jaoks oluline, utoopiamaale siidile rännati üheskoos, seal oli kulda, sularasva ja sinna sai maailma valu eest peitu minna. Aususe mäng oli aga eriliselt liikuva loomuga, kiire ja reaktsiooniderohke.

 

SEGARÜHMAD

Kõikse laulumängu- ja naerulembelisemad olid segarühmad. Küsiks õige palka juured – jah palun (Teenimisemäng), teeks korraliku etenduse - igatahes (Emajõe kaldal), räägiks hääletus keeles – aga muidugi (Mu mütsil on kolm nurka), hüppaks vahepeal jalad ka tugevaks – oo, jaa (Jalad kõvad kui raud!), laseks mustadel härgadel möllata – aga muidugi! (Musta härja jõukatsumine), teeks omavahel asjad klaariks – selge see (Kaelkoogu vedamine). Uskumatu seltskond ja uskumatu intensiivsus kaasategemisel. Neid laulumänge ja tegevusi oli rohkem, see oli vaid pisku näide.

 

PÄRIMUSED PÄEV LÄBI RÕÕMUSTASID, ET NII PALJU SAI LUSTI LÜÜA, ELUS OLLA, INIMESI NÄHA.

Ööpimeduse vihmateel, tagasi sisemaa poole, olid kõrvus meretuul, regilaulud, kahjutunne avarusest, lugudest, päeva eriliseks teinud inimestest.

Kõik sai alguse Eesti Rahvapärimuse Kooli PÄRIMUSPESA liikmest - kullakarvalisest lilleõiest Anlist, täis püüdmatuid erinevaid värve.

 

Aitäh külla kutsumise ja vastuvõtmise eest Anli Aja!

Aitäh imetoredate piltide ja filmilõikude eest Kristi Sipra!

Pildid: Kristi Sipra

"Imeline täht meespere poolt" - pilt Anli Aja