RÄNDAV PÄRIMUSKOOL Vinni-Pajusti Gümnaasiumis 13.11.2024 15. november Eesti Rahvapärimuse Kool
RÄNDAV PÄRIMUSKOOL
MARDID Vinni-Pajusti Gümnaasiumis
13.11.2024
Seminar "LASKE MÄRDI LÄMMAESSE..."
Vinni-Pajusti Gümnaasiumis on pärimuskool käinud kadri- ja vastlakombeid tutvustamas. On kohe nii hea kool, kus õpilased tahavad kombeid õppida kas siis kombestiku mänge mängides ja lauldes või lugusid kuulates. Eks Virumaale ole pikk tee, sestap mardid küll ajast natuke maas, aga noh, mart saabki nii ju kadri kätte.
Viiendad klassid, seitsmendad klassid kuulasid ja - ehkki algul areldi, siis lõpupoole juba kõvemini –laulsid regilaule kaasa. Mardirollid läksid julgetele, näitlejatele, lõuapoolikutele, nii nagu vanasti. Nendele, kes oskasid mardiperet käsutada ja kamandada – kord pidi majas olema ja õigel ajal tuli õigeid asju teha. Mardiisa hing oli täitsa olemas – see 5. klassi mart rääkis, et ta läheks isegi marti jooksma, aga elab kaugel, üksildases kohas, kus ei olegi eriti nagu teisi kellega santi minna ja ei ole ka kohti, kuhu minna.
Nii et lisaks aedadele ja kurjadele koertele, igatsugu sorti lukusüsteemidele, võimalikele röövlitele, probleemile, et pole vanapäraseid riided selga panna ja traditsiooni teadmatusele on ka rahva ja kohtade puudus. Ja keegi ei kata enam martidele lauda, ei paku häid pehmeks keedetud herneid, küpsekaalikaid, mardimauku, kuke- või kanaliha hobuste õnneks. Hää kui poest kaasahaaratud mardikomme saad. Kui needki ära halloweeniks (halloweeni kommideks) pole kätte läinud.
Pärast loengut küsin santidelt miks on marte vaja? Saan seitsmenda klassi õpilastelt kolm vastust – „noh, et õnne oleks“, „et ära ei unustaks“, „ei teagi nüüd kohe“ (väga kahtlev-kõhklev ei tea oli).
Mööda Eestit ringi rännates saavad ka esemed ja raamatud rännata. Need veidrad, kummalised mardikostüümid (nagu sandid ise) on saanud sõita lennukiga Brüsselisse, bussiga mardilaadale, autoga tibatillukeste sandihakatiste ja vanavanemate juurde, noortest ja lastest, eri sorti kaamerameestest rääkimata. Need mardikostüümid on nagu see lugu, et:
Mardipäev. Korjasime ikke tropikese kokku ja läksime. Mardi riided olid ikke meesteriided. Käisid kõik, kes aga noor ja kellele lusti tegi. Siin meie külas õli üks vana, see käis surmani. Tämal oli nigu aigus, täma pidi käima. [---] Iisaku, 1956.
Piltidel: https://www.parimuskool.ee/et/galeriid/rahvakalendri-seminar-laske-mardi-lammaesse-vinni-pajustis-13112024
Mardiisa (ja sõbrad ka), kes igatseb santi minna, no on tõesti natuke udune.
Teine mardiisa, mardikaru ja kotimart - ka natuke udused. Aga see on huvitav, et emotsioon on pildile jäänud, vaadake kasvõi seda karu. Ju peabki udune olema, sügisesel ajal ei saagi kõik selge ja nähtav olla.
Kostüümid, raamatud, õpilehed, mis võivad vabalt öelda: „Rännates ringi mööda Eestimaad!“
Aitäh, Terje Andresson, küllakutsumise ja igavesti vahvate mardiõppijate eest!
Seminar "LASKE MÄRDI LÄMMAESSE..."
Vinni-Pajusti Gümnaasiumis on pärimuskool käinud kadri- ja vastlakombeid tutvustamas. On kohe nii hea kool, kus õpilased tahavad kombeid õppida kas siis kombestiku mänge mängides ja lauldes või lugusid kuulates. Eks Virumaale ole pikk tee, sestap mardid küll ajast natuke maas, aga noh, mart saabki nii ju kadri kätte.
Viiendad klassid, seitsmendad klassid kuulasid ja - ehkki algul areldi, siis lõpupoole juba kõvemini –laulsid regilaule kaasa. Mardirollid läksid julgetele, näitlejatele, lõuapoolikutele, nii nagu vanasti. Nendele, kes oskasid mardiperet käsutada ja kamandada – kord pidi majas olema ja õigel ajal tuli õigeid asju teha. Mardiisa hing oli täitsa olemas – see 5. klassi mart rääkis, et ta läheks isegi marti jooksma, aga elab kaugel, üksildases kohas, kus ei olegi eriti nagu teisi kellega santi minna ja ei ole ka kohti, kuhu minna.
Nii et lisaks aedadele ja kurjadele koertele, igatsugu sorti lukusüsteemidele, võimalikele röövlitele, probleemile, et pole vanapäraseid riided selga panna ja traditsiooni teadmatusele on ka rahva ja kohtade puudus. Ja keegi ei kata enam martidele lauda, ei paku häid pehmeks keedetud herneid, küpsekaalikaid, mardimauku, kuke- või kanaliha hobuste õnneks. Hää kui poest kaasahaaratud mardikomme saad. Kui needki ära halloweeniks (halloweeni kommideks) pole kätte läinud.
Pärast loengut küsin santidelt miks on marte vaja? Saan seitsmenda klassi õpilastelt kolm vastust – „noh, et õnne oleks“, „et ära ei unustaks“, „ei teagi nüüd kohe“ (väga kahtlev-kõhklev ei tea oli).
Mööda Eestit ringi rännates saavad ka esemed ja raamatud rännata. Need veidrad, kummalised mardikostüümid (nagu sandid ise) on saanud sõita lennukiga Brüsselisse, bussiga mardilaadale, autoga tibatillukeste sandihakatiste ja vanavanemate juurde, noortest ja lastest, eri sorti kaamerameestest rääkimata. Need mardikostüümid on nagu see lugu, et:
Mardipäev. Korjasime ikke tropikese kokku ja läksime. Mardi riided olid ikke meesteriided. Käisid kõik, kes aga noor ja kellele lusti tegi. Siin meie külas õli üks vana, see käis surmani. Tämal oli nigu aigus, täma pidi käima. [---] Iisaku, 1956.
Piltidel: https://www.parimuskool.ee/et/galeriid/rahvakalendri-seminar-laske-mardi-lammaesse-vinni-pajustis-13112024
Mardiisa (ja sõbrad ka), kes igatseb santi minna, no on tõesti natuke udune.
Teine mardiisa, mardikaru ja kotimart - ka natuke udused. Aga see on huvitav, et emotsioon on pildile jäänud, vaadake kasvõi seda karu. Ju peabki udune olema, sügisesel ajal ei saagi kõik selge ja nähtav olla.
Kostüümid, raamatud, õpilehed, mis võivad vabalt öelda: „Rännates ringi mööda Eestimaad!“
Aitäh, Terje Andresson, küllakutsumise ja igavesti vahvate mardiõppijate eest!
